Kui sellist märget liiklusregistrisse tehtud pole, siis eeldatakse, et autot kasutatakse ka erasõitudeks. Sel juhul peab ettevõtte tasuma maksud erisoodustuselt. 

Järgnevalt vaatamegi, millised reeglid kehtivad M kategooria sõiduauto puhul kui ettevõtte autot kasutatakse ka erasõitudeks:

Kui ettevõtte sõiduautot soovitakse kasutada ka erasõitudeks, siis nüüd tuleks hakata arvestama ka igakuiselt erisoodustusmakse sõltuvalt auto vanusest ja võimsusest. Siinkohal on oluline tähele panna, et maksud tuleb maksta igal juhul – ka siis kui erasõitude tegemine on võimalik või kui ettevõtte töötaja maksab ettevõttele erasõitude eest kompensatsiooni.

Kuidas arvestatakse erisoodustusmakse?

Erisoodustusmakse suurus kujuneb sõltuvalt auto vanusest ja võimsusest. Alla 5 aasta vana auto erisoodustuse arvestamise baasiks on 1,96 eurot/kw kohta, üle 5 aasta vana auto 1,47 eurot/kw kohta. Seda kui palju on autol kw, on võimalik kontrollida auto tehnilisest passist või liiklusregistrist.

Erisoodustuse summa arvutatakse lihtsa tehtega: kilovati hind tuleb korrutada auto kilovattide arvuga.

NÄIDE 1: Ettevõttes on kasutuses M kategooria sõiduauto, mis on alla 5 aasta vana ja võimsusega 110kw, siis arvutatakse: 

Võimsus x kilovatihind ehk 110 x 1,96 = 215,60 eurot (maksubaas)

Tulumaks: 215,60*20/80 = 53,90 eurot

Sotsiaalmaks: (215,60+53,90)*33% = 88,94 eurot

Maksud kokku: 53,90 + 88,94 = 142,84 eurot

NÄIDE 2: Ettevõttes on kasutuses M kategooria sõiduauto, mis on üle 5 aasta vana ja võimsusega 92kw, siis arvutatakse: 

Võimsus x kilovatihind ehk 92 x 1,47 = 135,24 eurot (maksubaas)

Tulumaks: 135,24*20/80 = 33,81 eurot

Sotsiaalmaks: (135,24+33,81)*33% = 55,79 eurot

Maksud kokku: 33,81 + 55,79 = 89,60 eurot

Arvestatud erisoodustuse summa (ülalolevalt näitelt 142,84 või 89,60 eurot) tuleb deklareerida TSD lisas 4, rida 4040 („Tööandja sõiduauto kasutamise võimaldamine töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks“). TSD vorm tuleb esitada ja maksud tasuda iga kuu 10. kuupäevaks.

Käibemaksuarvestus sõltuvalt: kas ettevõtte sõiduautoga tehakse ka erasõite või ainult 100% töösõite:

Kui sõiduauto on ainult töösõitudeks kasutatav (nt taksod ja õppesõiduautod), siis võib käibemaksu tagasi küsida täies ulatuses.

Kui sõiduautot on võimalik kasutada ka erasõitudeks, siis piiratakse sõiduauto ning selle tarbeks kaupade ja teenuste ostmisel makstava käibemaksu mahaarvamist. See tähendab, et arvatakse üldjuhul arvestatud käibemaksust maha 50% sisendkäibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang kehtib M1-kategooria (sh M1G) sõidukile, mille täismass ei ületa 3500 kilogrammi ja millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui 8 istekohta. 

Sõiduautoga seotud kulud on näiteks sõiduauto mootorikütus, varuosad, hooldus, remont, parkimistasud, kulutused sõiduauto transpordile (praamipilet).

Sõiduauto eratarbeks kasutamisena ei käsitata (see tähendab, käsitatakse sõiduauto ettevõtluses kasutamisena) töötajate transporti elu- ja töökoha vahel tööandja sõiduautoga, kui on täidetud tulumaksuseaduse § 48 lõikes 51 sätestatud tingimused.

NB! Oluline on meeles pidada, et kui auto kasutusotstarve muutub – näiteks algul 100% töösõitudeks ja seejärel otsustatakse, et sellega võib ka ikkagi erasõite teha, siis tuleb teha ka käibemaksu ümberarvestus.

Näide 1: Auto osteti ettevõtte poolt kohe välja. Kui väljaostetud sõiduauto oli algul mõeldud ainult töösõitudeks ja siis hakati kasutama ka erasõitudeks, varem kui kahe aasta möödumisel ostmisest, tuleb esialgse ostuarve käibemaksust pool tagasi maksta.

Näide 2: Jooksvate kulude käibemaksu ümberarvestuse puhul kui algul kasutatakse sõiduautot 100% töösõitudeks ja siis tehakse kasvõi ühel kuu ka erasõite, saab järgneva 12 kuu jooksul küsida tagasi vaid poole käibemaksust, isegi kui rohkem erasõite ei tehta.

Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis:

Ettevõttel on õigus maksta juhatuse liikmele või töötajale tööks vajalike sõitude eest isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist ehk sõidukompensatsiooni. Maksuvabaks piirmääraks on 335 eurot kuus, ühe sõiduauto ja inimese kohta ühes ettevõttes, sõidupäeviku alusel. Hüvitist ei pea välja maksma igas kuus, võib maksta ka aasta lõpus kõigi kuude eest.

Kriteeriumid kompensatsiooni saamiseks:

Auto ei pea olema hüvitise saaja oma, võib olla ka kasutusliisingus, elukaaslase oma või mõne teise ettevõtte oma. Peamine, et on olemas dokument, mis tõestab inimese kasutusõigust sellele autole. Teine piirang on, et auto ei tohi olla hüvitist maksva ettevõtte omanduses või valduses.

Sõidupäevik:

Isikliku sõiduauto kompensatsiooni on kõige õigem maksta sõidupäeviku alusel. Tavaliselt vormistatakse sõidupäevik Excelis ning seda iga kuu kohta eraldi. Sõidupäeviku lehele tuleb märkida:

• autot kasutava isiku ees- ja perekonnanimi,
• auto registrinumber,
• odomeetri näit iga töösõidu alguses ja lõpus – ja siis kilomeetrid kokku,
• kuupäev ja sõidu eesmärk (kohtumine kliendiga A, vms).

Seejärel liidetakse sellel kuult töösõitudeks kulunud kilomeetrid kokku ja korrutatakse 0,3 euroga ja tulemuseks saadaksegi auto kasutamise hüvitis kokku. Kui summa jääb alla piirmäära, saab selle maksuvabalt välja maksta. Pangaülekandel peaks olema selgituses „Isikliku sõiduauto kompensatsioon“ Kui summa tuleb üle piirmäära, siis võib jätta osa välja maksmata või ületatud osalt maksta maksud nagu erisoodustuselt. Kui sõidupäevikule lisada muud vajalikud algdokumendi rekvisiidid (nimetus ja number, koostamise kuupäev, ettevõtte nimi ja aadress, juhataja kinnitus väljamakstava summa kohta), sobib see raamatupidajale algdokumendiks. 

NB! Kodu ja töökoha vahelist sõitu ei loeta töösõiduks.

Makstud hüvitise deklareerimine:

Isikliku auto kasutamise hüvitist makstes on oluline tähele panna, et see tuleb ka maksuametis deklareerida. Kalendriaasta peale kokku tuleb esitada deklaratsiooni vorm INF 14. Selle deklaratsiooni esitamise tähtaeg on  järgmise aasta 1. veebruar. Deklaratsioonis tuleb ära näidata kõik makstud hüvitised, nii arvestusega kui arvestuseta – kellele maksti, kui palju maksti ja vastava auto registrinumber.

Kogu see reeglistik kehtib ainult sõiduautode kohta. Kas tegemist on sõiduautoga või mitte, see sõltub auto registreerimistunnistusele märgitud kategooriast. Kui auto ei liigitu sõiduautoks, nt kaubik vms, sis need reeglid ei kehti.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kui ettevõtte kasutusse võetakse auto siis kõigepealt on oluline teha kindlaks kas tegemist on N või M kategooria autoga ning seejärel, et kas tegemist on 100% ettevõtte sõiduautoga või kasutatakse ka autot erasõitudeks ning alles seejärel saab kindlaks teha, millised reeglid kehtivad, kuidas toimub maksustamine ja milliseid deklaratsioone on vaja esitada Maksu- ja Tolliametile.

Lisaks on hea meeles pidada, et ettevõttel on õigus maksta juhatuse liikmele või töötajale tööks vajalike sõitude eest isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist ehk sõidukompensatsiooni. Maksuvabaks piirmääraks on 335 eurot kuu. Selle summa võib välja maksta iga kuu või üks kord aastas kõikide kuude eest sõidupäeviku alusel. Seejärel tuleb ka esitada Maksu- ja Tolliametile deklaratsiooni vorm INF 14, mille tähtaeg on järgneva aasta 1. veebruar.

Kasulikud lingid:

https://www.emta.ee/ariklient/maksud-ja-tasumine/kaibemaks/kaibemaksu-arvutamine-ja-tagastamine/soiduautodega-seotud-kaibemaksuarvestus 

https://www.emta.ee/ariklient/maksud-ja-tasumine/maksudeklaratsioonid-teabevahetus/inf-deklaratsioonid 

https://eteenindus.mnt.ee/main.jsf?lang=et 

https://pilvebyroo.ee/ettevotte-soiduauto/